Pythoni ajalugu
Python loodi 1991. aastal Guido van Rossumi poolt, tuginedes ABC ja C programmeerimiskeeltele. Keele loomise eesmärgiks oli lihtsus, loetavus ja mitmekülgne kasutus.

• 2000: ilmus Python 2.0, mis tõi kaasa mitmeid uuendusi, sealhulgas loendite generaatorid.
• 2008: tuli välja Python 3.0, mis parandas Python 2 kitsaskohti ja lisas tuge Unicode’ile.
• Tänapäeval: Python on väga levinud valdkondades nagu veebiarendus (nt Django, Flask), andmetöötlus (Pandas, NumPy) ja masinõpe (TensorFlow, PyTorch).

Python on avatud lähtekoodiga, seda arendab aktiivne kogukond ning see töötab eri operatsioonisüsteemidel.

Pythoni süntaks
Pythonit iseloomustab puhas ja lihtsasti mõistetav süntaks, kus plokke eristatakse taandega, mitte loogeliste sulgudega.

Olulised süntaksielemendid:

• Võtmesõnad: näiteks if, for, while, def, class.
• Operaatorid: nagu +, -, =, ==, and, or.
• Kommentaarid:
  • # märgiga algavad üherealised kommentaarid.
  • Kolmekordsete jutumärkidega (""") saab kirjutada mitmerealisi kommentaare või dokumentatsiooni.
• Taanded: Tavaliselt kasutatakse 4 tühikut, et näidata koodiplokke (nt tsüklid, tingimused, funktsioonid).

Näide:

x = 5
if x > 0:
    print("Positiivne arv")

Kui taandeid kasutatakse valesti, tekivad süntaksivead juba programmi käivitamisel.

Muutujad Pythonis
Muutuja on nimega tähistatud andmehoidla arvuti mälus.

Python kasutab dünaamilist tüübi määramist — muutuja tüüp määratakse väärtuse põhjal automaatselt.

Näited:

x = 10         # täisarv (int)  
nimi = "Anna"  # tekst (str)  
hind = 19.99   # ujukomaarv (float)

Muutujate nimetamise reeglid:

• Algavad tähe või alakriipsuga (_).
• Ei tohi sisaldada tühikuid ega erisümboleid (v.a _).
• Pythonis on tähesuurus oluline (x ja X on erinevad).

Nähtavusala:

• Lokaalne — muutuja kehtib ainult funktsiooni sees.
• Globaalne — muutuja kehtib kogu programmis, kui see on defineeritud väljaspool funktsiooni.